Teie ostukorv on tühi.
Karumustikas (must belladonna)
Must belladonna (karumustikas) - Atropa belladonna.
Mitmeaastane rohttaim maavitsaliste sugukonnast. Juur koosneb paljudest paksudest, harunevatest juurtest. Varred võimsad, mahlakad, harunevad, kõrgus 0,5-2 m, tihedate, tumeroheliste lehtedega, kasvab üksi või mõnekaupa. Ülevalt poolt jagunevad kolmeks, mis omakorda jagunevad uuesti, valemännaseliselt, kaetud tihedalt tumeroheliste lehtedega. Lehed paljad, terveservalised, alumised vahelduvad, ülemised paaris, suured- pikkus kuni 22 cm, laius kuni 11 cm, ning väikesed - pikkus 7,5 cm, laius 3,5 cm. Paaris asetsevatest lehtedest on alati üks suurem kui teine; suured lehed elliptilised, teritunud, nende paarilised aga väikesed, munajad.
Õied üksikud, longus, küllaltki suured, paiknevad lehekaenlas, kellukjad, korrapärased, topelt õiekattega. Õiekroon pruunikas-violetne, pikkusega kuni 20-33 mm, laiusega 12-20 mm. Tupp viiehambuline, õiekroon viie keerdunud kroonlehega, tolmukaid 5. Vili- kahepesaline, must, läikiv, mahlakas, mitmeseemneline vili, mis on kirsi suurune, tume-violetse mahlaga, kaetud rohelise krooniga. Magus- hapukad, mürgised, nagu ka kogu taim, eriti mürgised on seemned- neerjad, või veidi nõeljad, tumepruunid, 1,5-2 mm pikkused. Õitseb juunis-augustis, viljub juulis.
Levik: metsikult kasvab Krimmis, ning vähe ligipääsetavates mägedes Kaukaasias, merepinnast 200-1700 m kõrgemal.
Kasvukoht: kobedal, kõdusel mullal pöögipuu võsastikus, harvem nulumetsades, jõekallastel ja jäärakutel, metsaraiesmikel.
Valmistamine. Ettevaatusabinõusid tarvitusele võttes, valmistatakse karumustikast kolme sorti tooret. Lehed korjatakse õitsemise alguses, mitu korda suve jooksul, murdes nad käsitsi. Hiljem, seemnete moodustumise ajal, niidetakse kogu maapealne osa 10 cm kõrguselt. Kasvandikku kasutatakse 3-5 aastat. Viimasel korjel, enne kasvandiku likvideerimist, teostatakse maaaluste osade mehaniseeritud koristus. Lõigatakse väiksemad osad, puhastatakse mullast, pestakse. Suured juured lõigatakse välja.
Taim on kaitse all, ja kuulub "Punasesse Raamatusse".
Mitmeaastane rohttaim maavitsaliste sugukonnast. Juur koosneb paljudest paksudest, harunevatest juurtest. Varred võimsad, mahlakad, harunevad, kõrgus 0,5-2 m, tihedate, tumeroheliste lehtedega, kasvab üksi või mõnekaupa. Ülevalt poolt jagunevad kolmeks, mis omakorda jagunevad uuesti, valemännaseliselt, kaetud tihedalt tumeroheliste lehtedega. Lehed paljad, terveservalised, alumised vahelduvad, ülemised paaris, suured- pikkus kuni 22 cm, laius kuni 11 cm, ning väikesed - pikkus 7,5 cm, laius 3,5 cm. Paaris asetsevatest lehtedest on alati üks suurem kui teine; suured lehed elliptilised, teritunud, nende paarilised aga väikesed, munajad.
Õied üksikud, longus, küllaltki suured, paiknevad lehekaenlas, kellukjad, korrapärased, topelt õiekattega. Õiekroon pruunikas-violetne, pikkusega kuni 20-33 mm, laiusega 12-20 mm. Tupp viiehambuline, õiekroon viie keerdunud kroonlehega, tolmukaid 5. Vili- kahepesaline, must, läikiv, mahlakas, mitmeseemneline vili, mis on kirsi suurune, tume-violetse mahlaga, kaetud rohelise krooniga. Magus- hapukad, mürgised, nagu ka kogu taim, eriti mürgised on seemned- neerjad, või veidi nõeljad, tumepruunid, 1,5-2 mm pikkused. Õitseb juunis-augustis, viljub juulis.
Levik: metsikult kasvab Krimmis, ning vähe ligipääsetavates mägedes Kaukaasias, merepinnast 200-1700 m kõrgemal.
Kasvukoht: kobedal, kõdusel mullal pöögipuu võsastikus, harvem nulumetsades, jõekallastel ja jäärakutel, metsaraiesmikel.
Valmistamine. Ettevaatusabinõusid tarvitusele võttes, valmistatakse karumustikast kolme sorti tooret. Lehed korjatakse õitsemise alguses, mitu korda suve jooksul, murdes nad käsitsi. Hiljem, seemnete moodustumise ajal, niidetakse kogu maapealne osa 10 cm kõrguselt. Kasvandikku kasutatakse 3-5 aastat. Viimasel korjel, enne kasvandiku likvideerimist, teostatakse maaaluste osade mehaniseeritud koristus. Lõigatakse väiksemad osad, puhastatakse mullast, pestakse. Suured juured lõigatakse välja.
Taim on kaitse all, ja kuulub "Punasesse Raamatusse".
1,0 g = 750 seemet.
Kuivatamine. Lehed lõigatakse väikesteks osadeks. Kuivatama peab kiiresti temperatuuril +40..+45°C.
Säilitamine. Lehed on hügroskoopsed. Neid tuleb säilitada B nimekirjas kuivas kohas, teistest taimedest eraldi. Säilivusaeg 2 aastat.
Farmakoloogilised toimed. Karumustika preparaatide farmakoloogilised efektid on kokkuvõtlikult tingitud peamiselt alkaloidide atropiini ja skopalamiini mõjust. Karumustika alkaloidid omavad tsentraalset ja perifeerset mõju. Atropiin- kolinoliitsete ainete peamine esindaja, blokeerides peamiselt m-kolinoretseptoreid.
Karumustika preparaadid ja atropiin ergutavad kesknärvisüsteemi, aktiviseeerivad vaimset ja füüsilist tegevust, tõstavad töövõimet ja vastupidavust. Belladonna mõjutab südant. Ta lülitab südames välja liiikuva närvi, mis juhib südamelöögi sagedust ja parandab juhtivust. Atropiin stimuleerib hingamist, ergutab hingamiskeskust, omab bronhe laiendavat toimet, alandab kogu hingamissüsteemi näärme sekretsiooni. Atropiin pidurdab seedetrakti motoorset aktiivsust ja sekretsiooni peaaegu kõigis näärmetes: süljenäärmetes, seedetraktinäärmetes, kõhunäärmes; toimib spasmolüütiliselt. Laiendab nahasooni, eriti näopiirkonnas, ning kaelapiirkonnas, ning vaatamata soonte laiendamisele, alandab higieritust, langetades higinäärmete sekretsiooni; suurtes doosides tõstab keha temperatuuri. Atropiin avardab silmapupilli, kutsub esile midriaasi, ning akkomodatsioonihalvatuse; omab tendentsi tõsta sisesilma rõhku. Karumustika alkaloidid imenduvad kiiresti seedetrakti, metaboliseerides maksas ja väljuvad neerude kaudu.
Ravimid. Atropiinsulfaat, tinktuur, kuivekstrakt, küünlad "Anusol" ja "Betiol", komplekspreparaadid "Besalol" ja "Bekarbon". Karumustika juurtest valmistatakse tablette "Belloid" ja teisi. Atropiinsulfaati säilitatakse A nimekirja alusel.
Tarvitamine. Atropiini ja teisi belladonna preparaate tarvitatakse mao ja kaksteistsõrmiksoole haavandite, krooniliste gastriitide, valulise jämesoolepõletiku, spastilise kõhukinnisuse, sapipõiepõletiku, kolangiidi, sapiteede diskineesia,millega kaasnevad sapikivihaigused, neerukoolikute ravis.
Karumustika preparaate kasutatakse kardioloogias bradikardia, bradikardia foonil tekkinud ekstrasüstoolia, sinoaurikulaarse ja atrioventikulaarse blokaadi korral (vatsakese harva rütmi korral), siinusarütmia; südame glükosiidide intoksikatsiooni ravis.
Karumustika keskkolinoliitset mõju kasutatakse psühhiaatrias, kus kasutatakse atropiini väga kõrgeid doose, mis kutsuvad esile koomaseisundeid (nn. atropiinkoomateraapia). Atropiinkoomat kasutatakse pideva skisofreenia korral tekkinud terapeutilisest resistentsusest jagu saamiseks; epileptiliste psühhooside raviks.
Atropiinne deliirium avaldab ravitoimet manikaaldepressiooni ja invalütsoonsete psühhoosidega patsientide depressiivsete seisundite teraapias.
Atropiini kasutatakse anestesioloogias ennetamaks maksas lihasrelaksantide ja narkootiliste ainete efekte (südame pahadus, oksendamine, hingamishäired), süljenäärmete sekretsiooni alandamiseks, üldnarkoosi taustal tekkivate bronho- ja larüngospasmide ennetamiseks, kõrgendatud reflektoorsuse tsoonis erinevate ravi- ja profülaktiliste manipulatsioonide läbiviimisel. Silma praktikas kasutatakse atropiini iriitide, iridotsikliitide, keratiitide, uveiitide ja teiste teiste haiguste ravis ja diagnostikas.
Üledoseerimisel võivad tekkida toksilised ilmingud, mis on tingitud kesknärvisüsteemi erutusest.
Eng.: Deadly nightshade, devil's cherries, naughty man's cherries, divale, black cherry, dwale. Suom.: Belladonna, myrkkykoiso. Sven.: Dvalbär, galnebär.
Veidi ajalugu.
Sugukonna nimetus Atropa anti jumalatari Atropa (saatuse jumalanna) järgi. Legendi järgi, vanakreeka saatusejumalanna Kloto hoidis kätel saatuse värtnat ja niiti, teine jumalanna Laheesis, võttis urnist kera, et visandada kõik, mis toimub inimese elus. Atropa lõikas kääridega elu niidi läbi. Atropat kujutati tavaliselt küpressi okstega pea peal. Liiginimetus belladonna annab samuti tunnistust selle taime omadustele, kuid juba täiesti teistmoodi. Ta on tulnud itaalia keelsest sõnast bella- ilus, ja donna- naine. Selle taime mahla tilgutati vanasti naistele silma, mille tulemusena pupill laienes, ning silmad omandasid erilise läike, marja punase mahlaga aga värviti põski. Mitte väga ammu kasutati belladonnat joogina; kõrvuti pöörirohuga ja ogaõunaga, oli toksiliste elementidega, mis tungib organismi läbi naha. 1903.a. saksa teadlased, õppides nõiduse ajalugu, püüdsid heaks kiita nende poolt avastatud 17saj. salvi retsepti, mille koostises oli neile tundmatu ravim.
Selle salvi määrimisel nahale jäi inimene magama, ning tema uni kestis 24 tundi.
Une ajal nad tundsid, et vastupandamatu jõuga langesid õhukeerisesse, soliidsed inimesed hakkasid kummaliselt naudiskledes tantsima. Üles ärganud, arvasid nad, et osalesid tõepoolest nõiasabatil. Taolised kujutlused lendamisest olid tagajärjeks pöörirohu tarbimisele, selles veendus isikliku kogemuse põhjal saksa toksikoloog Gustav Ðenk. Hingates põlevate pöörirohu seemnete suitsu, haaras teda ebatavaline ärevus, teda läbis äkki kummaline seisund, "õndsus", mis pärines täielikult hullumeelsest kujutlusest kaaluta olekust, oma mahu suurenemisest, ning kehast lahkumisest. Samal ajal tundis ta, et ta lendab.
1813 aastal sõid Napoleoni armee sõdurid belladonna marju, kui nad seisid Saksamaal Birna linna juures, paljud neist surid selle tagajärjel. Huvitav on see, et belladonna on palju vähem toksiline lindudele ja loomadele.
